Eesti Maaülikool ehk EMÜ (Endine EPA - Eesti Põllumajandusakadeemia)

Neljapäeval, 23. oktoobril käisime Eesti Maaülikoolis tutvumas mikromeiereiga. Mikromeierei on EMÜ Veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituudi, toiduteaduse ja -hügieeni osakonna õppe-, katse- ja arendustöö laboratoorium, mis käivitati alles 2007 aasta septembris.
Mikromeiereis tehakse nii regulaarset õppetööd, täiendõpet kui ka teadustööd. Mikromeiereis saab lahendada Eesti piimatööstuste probleeme (nt. üliõpilaste uurimustööde kaudu). Meie giid rääkis ka, et „Tere“ piimatööstus on käinud mikromeiereis osasid tooteid välja töötamas.
Meie ekskursioon algas sellega, et pidime jalga panema sinised kilesussid ja oma käed väga hoolikalt ära pesema, sest piima sisse ei või mingil juhul pisikuid sattuda. Seep, millega oma käed pesime, lõhnas tugevalt piirituse järgi, ja seda seetõttu, et piiritus tapab baktereid kõige efektiivsemalt. Võimalikud bakterid hävitatud, kuulasime väikest loengut sellest, mis täpselt piimaga enne kauplusesse jõudmist juhtub. Pärast loengut nägime aga kõike oma silmaga ning saime ka ise osasid asju proovida. Nüüd kõigest sammhaaval.
Kõigepealt tuuakse piim tohutute autodega kohale, seejärel pumbatakse piim autodest mahutitesse ja mahutitest omakorda läheb piim ringlusesse. Esimese sammuna määratakse piima rasvaprotsent masina abil. Ka meie mõõtsime piima rasvaprotsendi, milleks saime 4,38%. Poepiim pole aga teatavasti nii rasvane, seetõttu tuleb piim lahjendada. Edasi läheb piim separaatorisse, kus piimast eraldatakse koor ja lõss. Kuna koor on lõssist raskem, siis piimast saadud koor eraldub alumist kraani mööda ja lõss ülemist kraani mööda.
Separaator.
Proovisin ka ise eraldunud koort ja pean ütlema, et minu arvates ei olnud see eriti maitsev.
Nüüd lisatakse löss lehmapiimale (mida pole separeeritud) ja mõõdetakse uuesti piima rasvasisaldus. Kui see klapib soovituga, siis võib piima edasi töödelda.
Edasi läheb piim homogenisaatorisse, kus piimas olevad suured rasvatilgad suure rõhu all (kuni 70 bar) pikaks venitakse, nii et hiiglaslikud rasvatilgad lagunevad väiksemateks rasvatilkadeks, mis ei suuda enam piima pinnale tõusta (Maapiima puhul tekib piima pinnale seismisel väga kiiresti rasvakord).
Homogenisaator
Viimaks piim pastöriseeritakse, mis tähendab, et piima kuumutatakse temperatuuril 72-74°C 15-20 sekundit, et häviksid piimas olevad bakterid. Mõnikord kasutatakse ka kõrgkuumutamist, mis tähendab, et piima kuumutatakse 1-3 sekundit temperatuuril ~144°C. Pastörisaatori juures on huvitav see, et kohe kui piim on kuumutatud, jahutatakse see uuesti maha. Pastörisaatoris on nimelt ka külma veega täidetud anum ja kui piim mööda toru sellest anumast läbi läheb, jahtub ta maha.
Pastörisaator
Kõik seadmed vastavad tänapäeva hügieeninõuetele, on tehnilistelt lahendustelt kaasaegsel tasemel ning on varustatud andurite ja kontrolleritega tüüpiliste parameetrite automaatseks mõõtmiseks, salvestamiseks ja arvutitöötluseks.
Sellega piimatöötlus lõpeb. Nüüd tuleb piim vaid pakendada ja poodidesse saata. Mugav, kas pole? Lisaks erinevatele piimatöötlemisseadmetele nägime veel mitmeid erinevaid seadmeid, mille täielikku tööprotsessi mõista ei suutnud. Kõige paremini jäi neist seadmetest meelde Jäätisemasin. Giid teatas meile veel ühe üsna jahmatava fakti: jäätis sisaldab 80% ulatuses õhku, nii et ostes jäätist, maksame kõik tegelikult õhu eest. Samuti rääkis meie noor giid, et tema ise on kaks korda jäätise tegemisel jänni jäänud, alles kolmandal korral sai ta masina tööpõhimõttele korralikult pihta. Üks kord olevat aga nii õnnetult läinud, et kogu labor oli jäätiseplöga täis…


Veel tutvustati meile vaakumaurutit. Antud masin eraldab mahladest kogu vee, nii et alles jääb ainult konsentraat. Kindlasti olete mahlapakkidel lugenud, et see mahl on valmistatud konsentreeritud õunamahlast. See tähendabki, et õunamahlast on vaakumaurutis välja aurutatud kogu vesi ja alles jääb puhas mahl ehk konsentraat.
Vaakumauruti

Veel saime uudistada võimasinat, juustuvanni ja sublimeerimisseadet.
Nii lõppes meie väike ringkäik. Tehnoloogia õpetaja uuris giidilt, mis saab neist inimestest, kes Maaülikooli piimatehnoloogiat õppima tulevad. Giid rääkis, et nn. piimaspetsialistidest on Eestis praegusel ajal väga suur puudus. Erinevad piimatööstused helistavad tudengitele alles õppimise ajal ja küsivad, kas õppurid ei tahaks neile tööle tulla. Enam ei võeta tööle inimesi tänavalt ja ei koolitata neid, sest inimesed kaotavad mõne aja pärast lihtsalt huvi ja lahkuvad töölt ning koolitusraha ongi jälle raisku läinud. Seetõttu otsitakse spetsialiste, neid aga on väga-väga vähe. Tudengid, kes Maaülikooli lõpetavad, võivad jääda Maaülikooli õppejõuks, kuid väga sageli saavad neist erinevates piimatööstustest tootearendusjuhid. Just nimelt, juhid…
Arvan, et õppekäik mikromeiereisse oli väga vajalik. Sain taaskord kogemuste ja teadmiste poolest rikkamaks. Samuti leian, et niiviisi oma silmaga näha ja käega katsuda on palju huvitavam, kui lihtsalt koolipingis istuda ja tuimalt õpetaja loengut kuulata. Loodan, et inimesed, kellel on võimalus, käivad ja kaevad ka ise, mis seal mikromeiereis siis ikkagi tehakse. Minu muljed on igati positiivsed.
Uuri lähemalt:
http://www.emu.ee/356229