Tartu Õlletehas

16. oktoobril toimus õppekäik Tartu Õlletehasesse. Uksel võttis meid vastu vanem, aga väga muhe meesterahvas. Esmalt viidi meid ruumidesse, kus õlu valmistamine toimub. Ruumides oli palju väga suuri mahuteid, millest igaühes toimus erinev protsess. Ninna tungis kohe üpriski tugev lõhn ja imestasin endamisi selle üle, kuidas inimesed seal töötada suudavad. Kuid ilmselt on see neile juba nii tavaline, et ei panegi seda tähele. Edasi viidi meid ruumi, kus toimus pudelite täitmine joogiga ning kiletamine. Kogu protsess toimus muidugi masinate abil. Samuti räägiti meile õlletehase ajaloost ja kõige lõpetuseks saime ka ise mõningaid jooke degusteerida. Selline on siis lühike kokkuvõte, kuid räägin nüüd ka pisut pikemalt.

Õlletehase ajalugu:
Tartus on ilmselt pruulitud õlut umbes sama kaua, kui küpsetatud leibagi. Müügiks pruulimise kord sätestati aga Tartu suurgildi pruulimiseeskirjas, mida esimest korda mainitakse aastal 1461. Koduõlle pruulimisest kasvas paar sajandit hiljem välja õlle valmistamine tööstuslikul viisil- 1783.a loodi Tartu pruulikompanii.
19. sajandi esimesel poolel alustasid Tartus tööd mitmed pisikesed eraõllevabrikud. Eesti vanima järjepidevalt tegutseva õlletehase - A. Le Coq'i - otsesteks eelkäijateks Tartus on B. J. Hesse (1800) ja J. R. Schrammi (1826) õllevabrikud. Nendest ettevõtetest kujunes aja jooksul suurettevõte AS Tivoli, millele uus omanik andis 1913. a. nime AS A. Le Coq. Ettevõttega liideti hiljem veel kaks 1863. a. rajatud väiksemat õlletehast - Gambrinus ja Livonia.
1893. aastal koliti õlletehas (toonase nimega Tivoli) Tähtverre, kuhu juba 1879. aastal olid rajatud uued mahukad laagrikeldrid. 19. sajandi lõpuks oli Tartust kujunenud tõeline õllelinn - siin töötas juba 6 õlletehast.
Joogikaubandusega tegelenud firma A. Le Coq & Co. rajas 1807 Preisimaal samanimeline perekond.1820. aastatel asus Albert L. J. Le Coq Londonisse, et seal kaubelda perekonna veinimõisa toodetega. Peagi hakkas ta veiniäri kõrval oma nime all villima ja eksportima vene keiserlikku stout'i. Selle erilise tumeda ja kange pinnakääritusõlle tellis ta Londoni suurõlletehastelt, kus jook pruuliti spetsiaalselt Vene turu maitse-eelistusi arvestades.
A. Le Coq'i omanikud ostsid märtsis 1912 õlletehase kõik aktsiad. Ettevõtte arendamiseks asutati 16. mail 1912 Londonis aktsiaselts A. Le Coq Ltd. ja Tartu õlletehas hakkas tegutsema selle Venemaa tütarfirmana.
Jaanuaris 1941 nimetati riigistatud ettevõte Tartu Õlletehaseks. Teise maailmasõja päevil 1941-1944 tegutses riiklik ettevõte Bierbrauerei Dorpat, mille toodangust 80% läks Saksa sõjaväe tarbeks.
1995. aastal erastati Tartu Õlletehas uuesti ja see hakkas kandma nime A. Le Coq.
Alates aastast 2004 on A. Le Coq suurim joogitootja Eestis.

Õlle tehnoloogiline protsess:

Põhitoorained:
vesi, linnas, humal, pärm

Tehnoloogia:
1.Meskimine
2.Filtreerimine
3.Keetmine
4.Selgindamine
5.Käärimine ja laagerdamine
6.Separeerimine, filtreerimine
7.Blendimine
8.Karboniseerimine ja pastöriseerimine
9.Villimine

1. Meskimine
Linnas jahvatatakse veskis ja segatakse meskikatlas kuuma, eelnevalt töödeldud veega. Algab meskimine – jahvatatud linnase ja vee segu töötlemine vastava temperatuurigraafiku järgi. Meskimisel suhkrustatakse linnases leiduv tärklis ning tekib maltoos, s.o disahhariid, mida pärm suudab kääritada alkoholiks. Meskimisel lõhustuvad ensüümide toimel ka valgud. Valkudel on suur tähtsus valmis õllele: need annavad õllele maitse ja värvi, võivad muuta õlle häguseks ning mõjutavad selle säilivust. Valkude lagunemise vaheastmetena moodustuvad erinevad ained, millel on väga tähtis osa õlle lõhna- ja maitseomadustele ning säilivusele, samuti on need tähtsad pärmide toitained.

2. Filtreerimine
Saadud mass – meski – pumbatakse üle filtreerimiskatlasse, mille põhi on kaetud sõeltega, lastakse mõnda aega seista ja siis võetakse ära algvirre, st vedelik meskist. See suunatakse vahemahutisse. Järelejäänud massi pestakse kuuma veega, mis samuti lastakse vahemahutisse. Filtreerimiskatlasse jäänud mass, nn raba, suunatakse rabamahutisse ning müüakse loomasöödaks.

3. Keetmine
Saadud kuum vedelik – virre – suunatakse keedukatlasse. Virre aetakse keema. Keetmise käigus valgud koaguleeruvad (virre läheb selgeks) ning virre saavutab õige tiheduse, fermendid lõhustuvad. Keetmise käigus lisatakse ka humalad – mõruhumal ja aroomhumal.

4. Selgindamine
Keetmise lõpus pannakse virre katlas pumpade abil pöörlema. Algab n-ö selgindamine. Vedeliku pöörleval liikumisel koguneb seal olev sade ja hägu mahuti keskele (teeklaasi-efekt). Keskele kogunenud raskemad osakesed sadenevad mahuti põhja ning teevad võimalikuks vedeliku sademest eraldamise. Katlasse jäänud tahke osa suunatakse õlleraba hulka.

5. Käärimine ja laagerdamine
Selgindatud kuum virre jahutatakse maha, aereeritakse, st küllastatakse hapnikuga ja suunatakse käärtanki. Virde voolu doseeritakse vajalik kogus pärmi. Algab käärimine. Seejärel nn roheline õlu jahutatakse, eraldatakse pärm. Pärm võib minna taaskasutusele või utiliseerimisele. Sellele järgneb laagerdamine ning stabiliseerimine miinuskraadide juures. Käärimisprotsessis tekib virdesse alkohol ja eraldub süsihappegaas, mis osaliselt lahustub ka õlles. Selle protsessi lõpp-produkti võib juba nimetada õlleks.

6. Separeerimine, filtreerimine
Stabiliseeritud õlu segatakse süsihappegaasiga ja separeeritakse õlleseparaatoris, st eraldatakse suurem osa õllesse jäänud pärmist. Separeeritud õlu filtreeritakse.

7. Blendimine
Filtrist väljub juba täiesti selge õlu, mis suunatakse järelfiltrisse ja seejärel läbi blenderi, kus kontrollitakse ning seatakse alkoholi ja süsihappegaasi sisaldust. Edasi läheb õlu villimistsehhi juures asuvatesse valmisõlle tankidesse.

8. Karboniseerimine ja pastöriseerimine
Valmis õlu läbib karbonisaatori, kus kontrollitakse veel kord selle süsihappegaasi sisaldust, mida vajadusel korrigeeritakse, ja pastörisaatori, mis tagab õlle mikrobioloogilise puhtuse.

9. Villimine
Pestud pudelid läbivad enne villimist kontrollseadme, mis eemaldab defektsed pudelid. Pärast villimist toimub etikettimine, lasermarkeerimine ja nivookontroll.

Edasi toodang pakendatakse, ladustatakse ja müüakse.

Mõned küsimused ja vastused

1. Kust saab Tartu Õlletehas villimiseks klaastaarat?- Klaastaara kogutakse kogu Eestist kokku Rannu maakonda. Tartu Õlletehas omakorda ostab klaastaara Rannu vallas olevast jäätmehooldusest.

2. Kas Tartu Õlletehas on planeeritud keskkonnasõbralikult?- Jah. Tehas on õlletootmisega tegelenud juba väga pikka aega, seetõttu on õlletehas usaldusväärne, hea maine ja kogemustega. Samuti on Tartu Õlletehase asukoha ümbrus alati olnud üsna puhas ja korras. Pealegi vabanetakse jäätmetest: rabamass müüakse loomasöödaks, taara viiakse konteineritesse.

3. Milline Tartu Õlletehase toode on olnud kõige suurema läbimüügiga? Mis on selle põhjuseks?- Kõige populaarsem toode on Limonaad Traditsiooniline. Suures osas on selle põhjuseks limonaadisiga Limpa. Erinevad kampaaniad ja lapsesõbralikud reklaamid on ostjaid meelitanud. Ja muidugi ei pea pettuma limonaadi maitses!

Minu mõtted:
Tegelikult oli käik Õlletehasesse üsna meeldiv. Kujutasin kogu seda maja hoopistükis teistsugusena. Õlletehase muuseumi väljapanekud olid väga huvitavad (erinevad vanaaegsed seadmed: kõik käis ainult käsitsi) ja ka giidi jutt sinna juurde oli täiesti professionaalne. Mis minu jaoks puudu jäi oligi tegelikult korralik giid. See vanem härra oli küll väga sümpaatne, kuid tema juttu ei olnud selle müra sees tihti kuulda ning kohati rääkis ta ka ebaolulist infot. Giid oli asjakohane, kuid arvan, et noortele võiks giidiks olla keegi noortepärasem. Siiski jäi mulle Õlletehase külastamisest ainult positiivne mulje ja ma leian, et Õlletehases võiks iga tartlane korra ära käia. Oleme ju ikkagi kõige tähtsam joogitootja Eestis!

Lisan mõned lingid:
http://www.alecoq.ee/est/life/uudised/?newsID=2281
http://www.postimees.ee/030107/esileht/majandus/237051.php?r=
Üleüldine info: http://www.alecoq.ee

Mõned pildid: